Glasuurialune maaling
Mõjutused sini-valge portselani loomiseks tulid tõenäoliselt Pärsiast, kus sinisega maalitud madalkuumusesemeid valmistati alates 9.sajandist. Ka Hiinas oli glasuurialust koobaltmaali kasutatud juba 9.sajandil Gongxianis, Põhja-Hiinas. Kuulsaimaks maalitud portselani keskuseks sai aga Jingdezhen Lõuna-Hiinas, kus koobaltmaaliga portselani hakati valmistama Mongoli okupatsiooni ajal 14.sajandil.
Sinise maalingu jaoks vajalikku koobaltpigmenti tõenaoliselt nii imporditi Kesk-Aasiast või Lähis-Idast kui ka kaevandati Hiinas. Koobaltmaagi koostis võis olla väga erinev, sisaldades lisaks koobaltile veel rauda, vaske, niklit, mangaani. Olenevalt pigmendi koostisest tuli ka maalingu toon erinev, näiteks kui värvis oli rohkem rauda, nagu oli 14.–15. sajandil kasutatud pigmendis, tungis see läbi tol ajal kasutatud paksu glasuuri ja sadestus jahtumise ajal glasuuri pinnale magnetiidina (Fe3O4). Sel juhul oli raua ja koobalti suhe lausa 3:1 ja mangaani oli vähem kui koobaltit (N.Wood lk 64). Seda effekti jäljendada püüdnud 18.sajandi Jingdezheni pottsepad, kes kasutasid kõrge mangaanisisaldusega koobaltit, pidid lisama oma maalitud dekoorile musttuhat pisikest sinist täppi.
Maalingu tooni mõjutasid ka värvis sisalduvad alumiinium ja räni - kui Al2O3 oli rohkem, saadi külmem sinine; kui SiO2 oli rohkem, saadi punakam toon.
Tänapäeval keraamikas kasutatav puhastatud koobaltoksiid võib olla vaid väikeste erinevustega. Enamasti seisneb see ainult jahvatuse peensuses või jämeduses. Kui soovitakse tooni muuta, võib koobaltile teisi oksiide juurde lisada.
Kuid tooni ei mõjuta mitte ainult pigmendis olevad ained. Ka glasuuri koostis, mille alla või peale maalitakse, mõjutab lõpptulemust.
Jingdezhenis ja Fujianis 15.–20. sajandil miljonite sini-valgeks maalitud esemete puhul kasutatud glasuur oli umbes sellise koostisega (%):
Mõjutused sini-valge portselani loomiseks tulid tõenäoliselt Pärsiast, kus sinisega maalitud madalkuumusesemeid valmistati alates 9.sajandist. Ka Hiinas oli glasuurialust koobaltmaali kasutatud juba 9.sajandil Gongxianis, Põhja-Hiinas. Kuulsaimaks maalitud portselani keskuseks sai aga Jingdezhen Lõuna-Hiinas, kus koobaltmaaliga portselani hakati valmistama Mongoli okupatsiooni ajal 14.sajandil.
Sinise maalingu jaoks vajalikku koobaltpigmenti tõenaoliselt nii imporditi Kesk-Aasiast või Lähis-Idast kui ka kaevandati Hiinas. Koobaltmaagi koostis võis olla väga erinev, sisaldades lisaks koobaltile veel rauda, vaske, niklit, mangaani. Olenevalt pigmendi koostisest tuli ka maalingu toon erinev, näiteks kui värvis oli rohkem rauda, nagu oli 14.–15. sajandil kasutatud pigmendis, tungis see läbi tol ajal kasutatud paksu glasuuri ja sadestus jahtumise ajal glasuuri pinnale magnetiidina (Fe3O4). Sel juhul oli raua ja koobalti suhe lausa 3:1 ja mangaani oli vähem kui koobaltit (N.Wood lk 64). Seda effekti jäljendada püüdnud 18.sajandi Jingdezheni pottsepad, kes kasutasid kõrge mangaanisisaldusega koobaltit, pidid lisama oma maalitud dekoorile musttuhat pisikest sinist täppi.
Maalingu tooni mõjutasid ka värvis sisalduvad alumiinium ja räni - kui Al2O3 oli rohkem, saadi külmem sinine; kui SiO2 oli rohkem, saadi punakam toon.
Tänapäeval keraamikas kasutatav puhastatud koobaltoksiid võib olla vaid väikeste erinevustega. Enamasti seisneb see ainult jahvatuse peensuses või jämeduses. Kui soovitakse tooni muuta, võib koobaltile teisi oksiide juurde lisada.
Kuid tooni ei mõjuta mitte ainult pigmendis olevad ained. Ka glasuuri koostis, mille alla või peale maalitakse, mõjutab lõpptulemust.
Jingdezhenis ja Fujianis 15.–20. sajandil miljonite sini-valgeks maalitud esemete puhul kasutatud glasuur oli umbes sellise koostisega (%):
ehk toorainetena (%):
Glasuur on kasutatav nii toorelt glasuurimiseks kui ka ettepõletatud esemetele kandmiseks ja põletamiseks temperatuuridel 1240°–1290°C nii hapnikurikkalt kui hapnikuvaeselt. 1230°C juures on tulemuseks kattev valge glasuur, aga mida kõrgemalt põletada, seda läbipaistvam glasuur saadakse. 1300°C-le lähenedes on tulemuseks läikiv läbipaistev, kergelt sinakas glasuur reduktsioonpõletuses. Tulenevalt suuremast kaltsiumi sisaldusest peab ahju jahtumise algusjärk olema suhteliselt kiire kuni 1000°C-ni, et vältida peentest kristallidest tekkivat matistumist. Seda eriti madalamate põletustemperatuuride korral. Hiina puuküttega ahjude puhul oli kiire jahtumise algus loomuomane ja on seda enamasti ka tänapäevaste ahjude puhul kui jahtumist spetsiaalselt ei aeglustata.
Glasuurida võib küllalt paksult. Oluline on, et glasuuris kasutatav pallsavi oleks kõrgema ränisisaldusega (nagu seda on Hyplas 71), muidu peaks selle asemel kasutama kaoliini ja kvartsi. Kaltsiumi saamiseks on soovitatav kasutada pigem vollastoniiti kui kriiti. Magneesiumoksiid, mis saadakse talgist, võib muuta glasuuri veidi lüsterjaks kui põletatakse 1250°C ja veidi kõrgemalt.
Olenevalt glasuuri katvusest või läbipaistvusest maalitakse kas glasuuri alla või toore glasuuri peale. Viimast tuleks siis nimetada glasuurisiseseks maaliks, mis on olnud peamiselt majoolika ehk fajansi maalimise tehnika. Koobalt on küll nii tugev värviv oksiid, et teda kattev glasuur ei pea olema ideaalselt läbipaistev, vaid ta on nähtav ka läbi poolkatva või isegi värvilise glasuuri.
Glasuurida võib küllalt paksult. Oluline on, et glasuuris kasutatav pallsavi oleks kõrgema ränisisaldusega (nagu seda on Hyplas 71), muidu peaks selle asemel kasutama kaoliini ja kvartsi. Kaltsiumi saamiseks on soovitatav kasutada pigem vollastoniiti kui kriiti. Magneesiumoksiid, mis saadakse talgist, võib muuta glasuuri veidi lüsterjaks kui põletatakse 1250°C ja veidi kõrgemalt.
Olenevalt glasuuri katvusest või läbipaistvusest maalitakse kas glasuuri alla või toore glasuuri peale. Viimast tuleks siis nimetada glasuurisiseseks maaliks, mis on olnud peamiselt majoolika ehk fajansi maalimise tehnika. Koobalt on küll nii tugev värviv oksiid, et teda kattev glasuur ei pea olema ideaalselt läbipaistev, vaid ta on nähtav ka läbi poolkatva või isegi värvilise glasuuri.
Türkiisglasuuriga anum glasuurialuse koobaltmaaliga, Jingdezhen, Ming dünastia Chenghua valitsus 1465–1487 pKr
Enamasti maaliti toore eseme peale, mis seejärel ka toorelt glasuuriti. Et maalimist hõlbustada segati koobaltvärvi hulka teed. Kui kasutatakse puhast oksiidi, võib lisada ka veidi hästi peeneteralist savi, et värv paremini saviesemele kinnituks. Et värv paremini “jookseks”, lisatakse tänapäeval oksiidi hulka glükooli vmt ainet.
14.sajandi esimesel poolel hakkasid Jingdezheni meistrid valmistama nõusid punase maalinguga, mis algselt põhines vase-raua segul.
14.sajandi esimesel poolel hakkasid Jingdezheni meistrid valmistama nõusid punase maalinguga, mis algselt põhines vase-raua segul.
Vaas draakonitega, Jingdezhen, Ming dünastia Hongwo valitsus1368–1398 pKr
Hiljem hakati kasutama mingit arseeniku-vase segu.
Nii siis kui ka tänapäeval on glasuurialune vasepunane maal seotud mitmete probleemidega ega õnnestu alati.
Et saada ilusat tooni punast maalingut, peab glasuur olema õige koostisega, piisavalt paks ja põletatud sobiva kuumuseni ning põletuskeskkond peab olema õigel ajal hapnikuvaene. Kuna vasel on kalduvus kõrges kuumuses glasuuri sisse laiali valguda, ei saa glasuur olla väga sulav. Nii kasutati ka Jingdezhenis vasemaali puhul viskoossemat glasuuri kui koobaltmaali puhul (väiksema Ca protsendiga). Samas kui glasuuris on vähem sulandajaid, ei tule punane toon nii ilus. Tooni parendamiseks lisati arvatavasti pigmendile veidi kaltsiumil põhinevat sulandajat, kusjuures maalingu ümber olev glasuur oli viskoosne ja pidas joonist paigal.
Nii siis kui ka tänapäeval on glasuurialune vasepunane maal seotud mitmete probleemidega ega õnnestu alati.
Et saada ilusat tooni punast maalingut, peab glasuur olema õige koostisega, piisavalt paks ja põletatud sobiva kuumuseni ning põletuskeskkond peab olema õigel ajal hapnikuvaene. Kuna vasel on kalduvus kõrges kuumuses glasuuri sisse laiali valguda, ei saa glasuur olla väga sulav. Nii kasutati ka Jingdezhenis vasemaali puhul viskoossemat glasuuri kui koobaltmaali puhul (väiksema Ca protsendiga). Samas kui glasuuris on vähem sulandajaid, ei tule punane toon nii ilus. Tooni parendamiseks lisati arvatavasti pigmendile veidi kaltsiumil põhinevat sulandajat, kusjuures maalingu ümber olev glasuur oli viskoosne ja pidas joonist paigal.
Taldrik glasuurialuse sinise ja punase maalinguga, Jingdezhen, Qing dünastia Kangxi valitsus 1671.a.pKr
Koobalti ja vasega maalimisele lisaks saab tänapäeval valmistada glasuurialuseid värve pigmentide baasil. Seejuures tuleb tähele panna, et kõik pigmendid ei talu kõrgel temperatuuril põletamist. Pigmente võib segada vähese koguse glasuuriga (samaga, millega ese pärast glasuuritakse) ja kohe kasutada. Tõenäoliselt ei ole saadud segu siiski väga hästi pintsliga maalitav, seda eriti jämedama jahvatusega pigmendi korral. Parema kontsistentsiga värvi saab kui pigmenti jahvatada vees, piirituses või vedelas õlis kuni sõelale silmaga 0,063mm (ehk nr 240) jääb vaid 0,02% jahvatatud pigmendist. Jahvatuse kiirendamiseks ja parendamiseks lisatakse kuni 5% valgeimat savi või kaoliini. Lõpuks lisatakse pigmendile eelnevalt jahvatatud fritt ja vajadusel tonaalsust muutvad ained ning jahvatatakse koos. Ained, mis pigmendi tonaalsust muudavad on Al2O3 või eelistatum Al(OH)3, ZnO, CaO, BaO, molokkiit, kvarts jpt. Seejuures ZnO kasutatakse peamiselt siniste-roheliste pigmentide korral ja ta ei sobi kokku rauaga.
Saadud segu kas kuivatatakse või valmistatakse sobiva kontsistentsiga värv. Kui jahvatus on tehtud vees võib lisada veidi õli (või teed nagu Hiinas), mis aeglustab vee aurustumist ja muudab värvi voolavamaks. Glasuurialuste värvidega võib maalida nii toorele kui ettepõletatud pinnale.
Saadud segu kas kuivatatakse või valmistatakse sobiva kontsistentsiga värv. Kui jahvatus on tehtud vees võib lisada veidi õli (või teed nagu Hiinas), mis aeglustab vee aurustumist ja muudab värvi voolavamaks. Glasuurialuste värvidega võib maalida nii toorele kui ettepõletatud pinnale.