Glasuuripealne maaling
Glasuuripealne maaling tehakse juba põletatud glasuuri peale ja põletatakse glasuurpõletusest madalamal temperatuuril hapnikurikkalt, tavaliselt 750–820°C, mil ta sulab veidi glasuuri pinnakihiga kokku. Kuna glasuuripealsed värvid põletatakse palju madalamalt kui glasuur, millel nad asuvad, siis kuluvad nad igapäevaselt kasutades aja jooksul maha.
Glasuuripealse maali tehnika tundub olevat avastatud enam-vähem üheaegselt Lähis-Idas ja Hiinas. See toimus 12.sajandi lõpus-13.sajandi alguses. Lähis-Idas kasutati glasuuripealse maali tehnikat et kaunistada filigraansete ja värviküllaste maalingutega portselani imiteerivaid valgest kvartsmassist esemeid. Hiinas aga maaliti (vahest valgeks angobeeritud) kivinõuesemeid palju vabama joonega ja peamiselt vaid rauapunase, kollase ja rohelisega.
Jällegi Jingdezhenis hakati 14.sajandil vähem kulutusi nõudva glasuuripealse maaliga dekoreerima madalama kvaliteediga portselani. Ootamatult muutus see tehnika kas 14.sajandi lõpus või 15.sajandi alguses nii hinnatuks, et sobis keisripalee kasutusse. Sageli kasutati glasuurialust ja –pealset glasuuri koos: sinine toon saadi glasuuri alla maalides ja teised toonid hiljem üle maalides. Aja jooksul värvipalett üha täienes.
Olemuselt olid tollased glasuuripealse maali värvid kui madalkuumuse frittglasuurid, kus sulandajateks enamasti plii või leelismetallid.
Glasuuripealne maaling tehakse juba põletatud glasuuri peale ja põletatakse glasuurpõletusest madalamal temperatuuril hapnikurikkalt, tavaliselt 750–820°C, mil ta sulab veidi glasuuri pinnakihiga kokku. Kuna glasuuripealsed värvid põletatakse palju madalamalt kui glasuur, millel nad asuvad, siis kuluvad nad igapäevaselt kasutades aja jooksul maha.
Glasuuripealse maali tehnika tundub olevat avastatud enam-vähem üheaegselt Lähis-Idas ja Hiinas. See toimus 12.sajandi lõpus-13.sajandi alguses. Lähis-Idas kasutati glasuuripealse maali tehnikat et kaunistada filigraansete ja värviküllaste maalingutega portselani imiteerivaid valgest kvartsmassist esemeid. Hiinas aga maaliti (vahest valgeks angobeeritud) kivinõuesemeid palju vabama joonega ja peamiselt vaid rauapunase, kollase ja rohelisega.
Jällegi Jingdezhenis hakati 14.sajandil vähem kulutusi nõudva glasuuripealse maaliga dekoreerima madalama kvaliteediga portselani. Ootamatult muutus see tehnika kas 14.sajandi lõpus või 15.sajandi alguses nii hinnatuks, et sobis keisripalee kasutusse. Sageli kasutati glasuurialust ja –pealset glasuuri koos: sinine toon saadi glasuuri alla maalides ja teised toonid hiljem üle maalides. Aja jooksul värvipalett üha täienes.
Olemuselt olid tollased glasuuripealse maali värvid kui madalkuumuse frittglasuurid, kus sulandajateks enamasti plii või leelismetallid.
Tiibeti vaas, Jingdezhen, Qing dünastia Qianlong valitsus 1736–1795 pKr
Tänapäeval koostatakse glasuuripealsed värvid (nagu ka glasuurialused) valmis pigmentidest, mis segatakse madalalt sulava friti või klaasiga. Glasuuripealsete värvide valik on väga lai, sest nii madalal kuumusel, mis on vajalik nende kinnitamiseks glasuurile, säilub palju suurem hulk värviühendeid kui kõrgematel kuumustel. Lisaks tavaliselt tarbekeraamikal kasutatavatele värvidele, mis sulavad temperatuurivahemikus 650–850°C, võib koostada glasuuripealseid värve ka kuumusele üle 850°C. Kuid nende põletamine on energiamahukam.
Värvi koostamisel on oluline friti valik, et saada korraliku läikega tulemus (kui ei soovita just matti) ja et värv kinnituks korralikult alusglasuuri külge. Samuti ei tohi fritt rikkuda värvipigmendi kvaliteeti ehk tooni. Et fritt sobiks hästi kokku alusglasuuriga, peab neil olema sarnane soojuspaisumine.
Tänapäeval keraamikud endale ise glasuuripealseid värve üldiselt ei sega, sest on võimalik osta väga suurt valikut valmis värve, mida omakorda võib omavahel (enamasti) segada ja toonide valikut laiendada.
Lisaks saab kasutada kuldamist ja lüstreid. Lüstreid toodetakse metallide nitraatidest kampoli ja orgaaniliste lahustite abil. Peale põletust jääb neist glasuuri pinnale imeõhuke metallikiht. Väärismetallidest saadavatest preparaatidest kasutatakse peamiselt kulda (kuldamiseks) ja plaatina, mis jätab külma metalse jälje. Hõbetamist kasutatakse harva, sest ta on väga tundlik põletuskeskkonnale, moodustades musta Ag2S. Olemuselt on and väärismetallide vaikhappe soolad, mis saadakse nende lahustamises eeterlikes õlides ja tärpentinis koos kloroformi ja nitrobensooliga.
Suuremad tööstused kasutavad piltide pealekandmiseks enamasti siirdepilte, millede värvaine on sama kui käsitsi maalimisel. Pilt on lihtsalt kantud spetsiaalsele paberile ja kaetud lakiga ning eraldatakse sealt nagu paberile kantav vesipilt vee abil. Siirdepilte võib ka ise valmistada.
Värvi koostamisel on oluline friti valik, et saada korraliku läikega tulemus (kui ei soovita just matti) ja et värv kinnituks korralikult alusglasuuri külge. Samuti ei tohi fritt rikkuda värvipigmendi kvaliteeti ehk tooni. Et fritt sobiks hästi kokku alusglasuuriga, peab neil olema sarnane soojuspaisumine.
Tänapäeval keraamikud endale ise glasuuripealseid värve üldiselt ei sega, sest on võimalik osta väga suurt valikut valmis värve, mida omakorda võib omavahel (enamasti) segada ja toonide valikut laiendada.
Lisaks saab kasutada kuldamist ja lüstreid. Lüstreid toodetakse metallide nitraatidest kampoli ja orgaaniliste lahustite abil. Peale põletust jääb neist glasuuri pinnale imeõhuke metallikiht. Väärismetallidest saadavatest preparaatidest kasutatakse peamiselt kulda (kuldamiseks) ja plaatina, mis jätab külma metalse jälje. Hõbetamist kasutatakse harva, sest ta on väga tundlik põletuskeskkonnale, moodustades musta Ag2S. Olemuselt on and väärismetallide vaikhappe soolad, mis saadakse nende lahustamises eeterlikes õlides ja tärpentinis koos kloroformi ja nitrobensooliga.
Suuremad tööstused kasutavad piltide pealekandmiseks enamasti siirdepilte, millede värvaine on sama kui käsitsi maalimisel. Pilt on lihtsalt kantud spetsiaalsele paberile ja kaetud lakiga ning eraldatakse sealt nagu paberile kantav vesipilt vee abil. Siirdepilte võib ka ise valmistada.