Seladonglasuurid
Seladonglasuurid on ühed vähestest, mis enamasti jäävad oma koostise poolest stabiilse glasuuri näitajate raamidesse. Nad on enamasti kõrge kaltsiumi sisaldusega, sageli ka kõrgema kaaliumi sisaldusega ning nende alumiiniumi- ja ränisisaldus mahub samuti soovitatu piiridesse. Klassikalised seladonglasuurid on tugevad, vastupidavad ja stabiilsed.
Varaseimad glasuurid, mida võib põhimõtteliselt lugeda seladonglasuurideks, pärinevad kõrgkuumuskeraamika valmistamise algusaegadest, ehk Lõuna-Hiinast 15.sajandist eKr. Need olid puutuha ja kohaliku kivinõusavi segul põhinevad glasuurid, mida kasutati kivinõusavil, millel tänu massi rauasisaldusele kujunesid sinakad-rohekad glasuurid. Umbes 10.sajandil, mil võeti kasutusele portselankivim, muudeti ka osade glasuuride retseptuuri. Nüüd asendati puutuhk kas osaliselt või täielikult lubjakiviga ja kui kasutati peaaegu rauavaba portselankivimit, lisati seladontoonide saamiseks tõenäoliselt juurde rauarikast madalkuumussavi.
Kuulsaimaks seladonglasuuriga portselanesemete valmistamise kohaks oli Longquan. Sealne seladonglasuur oli lubja-Ieelise tüüpi, mida koostati portselankivimist ja lubjakivist ning vahel täiendati puutuhaga. Varieerides titaandioksiidi ja raua hulka saadi väga palju ilusaid glasuure külmadest sinakatest kuni oliiviroheliste toonideni.
Seladonglasuurid on ühed vähestest, mis enamasti jäävad oma koostise poolest stabiilse glasuuri näitajate raamidesse. Nad on enamasti kõrge kaltsiumi sisaldusega, sageli ka kõrgema kaaliumi sisaldusega ning nende alumiiniumi- ja ränisisaldus mahub samuti soovitatu piiridesse. Klassikalised seladonglasuurid on tugevad, vastupidavad ja stabiilsed.
Varaseimad glasuurid, mida võib põhimõtteliselt lugeda seladonglasuurideks, pärinevad kõrgkuumuskeraamika valmistamise algusaegadest, ehk Lõuna-Hiinast 15.sajandist eKr. Need olid puutuha ja kohaliku kivinõusavi segul põhinevad glasuurid, mida kasutati kivinõusavil, millel tänu massi rauasisaldusele kujunesid sinakad-rohekad glasuurid. Umbes 10.sajandil, mil võeti kasutusele portselankivim, muudeti ka osade glasuuride retseptuuri. Nüüd asendati puutuhk kas osaliselt või täielikult lubjakiviga ja kui kasutati peaaegu rauavaba portselankivimit, lisati seladontoonide saamiseks tõenäoliselt juurde rauarikast madalkuumussavi.
Kuulsaimaks seladonglasuuriga portselanesemete valmistamise kohaks oli Longquan. Sealne seladonglasuur oli lubja-Ieelise tüüpi, mida koostati portselankivimist ja lubjakivist ning vahel täiendati puutuhaga. Varieerides titaandioksiidi ja raua hulka saadi väga palju ilusaid glasuure külmadest sinakatest kuni oliiviroheliste toonideni.
Seladonglasuuriga vaas, Longquan, Lõuna-Song 1127-1279 pKr
Ilusaimad külma tooniga seladonid pärinevad 12-13.sajandist, tuntud kui di-seladon (Jaapanis kinuta). Sinakas toon saadi tänu redutseeritud rauale madala titaandioksiidi tasemega glasuuris. Neil esemetel on kuni neli kihti glasuuri. KõigepeaIt glasuuriti toores ese, seejarel see põletati madalalt. Uuesti kaeti ese kuni 3 kihi glasuuriga ja põletati 1230–1290°C juures draakoniahjudes, mis olid parimatel aegadel (13. sajandil) üle 100 m pikad.
Seladonglasuuriga kauss, Longquan, Yuan 1271–1368 pKr
Näiteks ühe Longquani heleda (Lõuna-Song perioodi) ja rohelise (Yuan-dünastia aegse) seladonglasuuri koostis oksiididena (%):
Euroopa mõistes poolportselan ehk suurema rauasisaldusega portselan oli väga hea seladonglasuuride jaoks. Glasuuris endas võis rauda olla väga vähe ja kogu rauast tulenev rohekas toon saadi vaid massis sisalduvast rauast. Seda ära kasutades loodi esemeid, kus põletuse lõpus tagasi oksüdeerunud glasuurita jäetud keraamika pind on samuti eksponeeritud.
Seladonglasuuriga taldrik glasuurita fööniksi-kujutistega, Longquan, Yuan 1271-1368 pKr
Alljärgnev seladonglasuur on koostatud Hiina glasuuri alusel põletamiseks temperatuuridel 1240–1280°C korralikus reduktsioonis.
Sama toorainetena (%):
See glasuur sobib nii toorele kui ettepõletatud esemele ja tuleb hästi välja kui glasuuritakse paksult ja põletatakse 1250°C juures tugevas reduktsioonis (N.Wood lk 263). Ta talub tagasioksüdeerumist, kaotamata oma kahvaturohelist värvi ja sobib kasutamiseks nii portselanil kui poolportselanil, kuid kindlasti tuleb kontrollida soojuspaisuvuse sobivust et vältida pragunemist.
Seladonide puhul on eelistatav kaalium-põldpagu, sest see on veidi vähem aldis pragunemisele. Kui soovitakse selgemaid sinakaid toone, tuleb kasutada vähem alumiiniumirikkaid tooraineid või valida savid (kaoliin, pallsavi), mis sisaldavad vähem titaandioksiidi. Ka savi- või portselanmass võiks olla vähese TiO2 sisaldusega, sest ta muudab glasuuri sisse sulades selle soojemaks, ehk siis rohekamaks.
Kaltsiumoksiid, mis on oluline sulandaja kõigis traditsioonilistes kõrgkuumuse glasuurides, aitab raua värvi pehmendada ja fosfor (puu-ja kondituhast), mida on näha ka 12.–13.sajandi (Lõuna-Song) glasuuri analüüsis, peaks aitama kaasa piimja Jun-sinise tooni tekkele.
Nö moodsamates glasuurides kasutatakse sinaka tooni saamiseks boori või baariumi lisamist (1–2% BaCO3 või
3–12% Gerstley boraati).
Kui raudoksiidi mitte kasutada, saab läbipaistva glasuuri, mis kivinõusavil ja hapnikuvaese põletuses tekitab halli glasuuri. Siin retseptis on kasutatud puhast sünteetilist oksiidi, et raua kogus oleks täpne. Naturaalsed raudoksiidid sisaldavad enamasti lisaks kas alumiinium- või ränioksiidi ja on seetõttu nö lahjemad ning nende kogus võib olla suurem. Seladonide jaoks piisab 0,3-3% raudoksiidist (külma tooni jaoks keskmiselt 0,5-2%). Suurem kogus rauda (3-4%) muudab glasuuri tooni oliivivärviliseks, sest kogu raudoksiid ei jõua redutseeruda. Kui lisada veelgi rohkem rauda saame pruunid kuni mustjad glasuurid, mida nimetatakse temmoku või tenmoku.
Must glasuur
Qing dünastia (1644–1911) ajal, eriti 18.sajandil hakati Jingdezhenis taas valmistama rohkem monokroomseid, rauarikka glasuuriga esemeid. Eriti kuulus oli "peegelmust" glasuur, milles erinevalt Ding-nõu rauaga värvitud glasuurist lisaks veidi CoO ja (kuni 3%) MnO. CoO hoidis pruuniks muutumast ja MnO tekitas lüsterja pinna. Põletati muna-ahju jahedamas osas 1230°C ringis. Koosnes ränirikkast punasavist, CaCO3-st ja lahjast Hiina CoO-st. Ka kõrgem kaltsiumi tase hoidis raudoksiidi tagasi oksüdeerumast ja soodustas külmade mustade tenmokude kujunemist.
Must Ding
Seladonide puhul on eelistatav kaalium-põldpagu, sest see on veidi vähem aldis pragunemisele. Kui soovitakse selgemaid sinakaid toone, tuleb kasutada vähem alumiiniumirikkaid tooraineid või valida savid (kaoliin, pallsavi), mis sisaldavad vähem titaandioksiidi. Ka savi- või portselanmass võiks olla vähese TiO2 sisaldusega, sest ta muudab glasuuri sisse sulades selle soojemaks, ehk siis rohekamaks.
Kaltsiumoksiid, mis on oluline sulandaja kõigis traditsioonilistes kõrgkuumuse glasuurides, aitab raua värvi pehmendada ja fosfor (puu-ja kondituhast), mida on näha ka 12.–13.sajandi (Lõuna-Song) glasuuri analüüsis, peaks aitama kaasa piimja Jun-sinise tooni tekkele.
Nö moodsamates glasuurides kasutatakse sinaka tooni saamiseks boori või baariumi lisamist (1–2% BaCO3 või
3–12% Gerstley boraati).
Kui raudoksiidi mitte kasutada, saab läbipaistva glasuuri, mis kivinõusavil ja hapnikuvaese põletuses tekitab halli glasuuri. Siin retseptis on kasutatud puhast sünteetilist oksiidi, et raua kogus oleks täpne. Naturaalsed raudoksiidid sisaldavad enamasti lisaks kas alumiinium- või ränioksiidi ja on seetõttu nö lahjemad ning nende kogus võib olla suurem. Seladonide jaoks piisab 0,3-3% raudoksiidist (külma tooni jaoks keskmiselt 0,5-2%). Suurem kogus rauda (3-4%) muudab glasuuri tooni oliivivärviliseks, sest kogu raudoksiid ei jõua redutseeruda. Kui lisada veelgi rohkem rauda saame pruunid kuni mustjad glasuurid, mida nimetatakse temmoku või tenmoku.
Must glasuur
Qing dünastia (1644–1911) ajal, eriti 18.sajandil hakati Jingdezhenis taas valmistama rohkem monokroomseid, rauarikka glasuuriga esemeid. Eriti kuulus oli "peegelmust" glasuur, milles erinevalt Ding-nõu rauaga värvitud glasuurist lisaks veidi CoO ja (kuni 3%) MnO. CoO hoidis pruuniks muutumast ja MnO tekitas lüsterja pinna. Põletati muna-ahju jahedamas osas 1230°C ringis. Koosnes ränirikkast punasavist, CaCO3-st ja lahjast Hiina CoO-st. Ka kõrgem kaltsiumi tase hoidis raudoksiidi tagasi oksüdeerumast ja soodustas külmade mustade tenmokude kujunemist.
Must Ding