Vasepunased glasuurid
Paljud loevad vasepunaseid glasuure kõige ilusamateks (vähemalt kõrgkuumuses), kuid samas on nad ühed raskemini saavutatavatest glasuuridest. Eriti keeruline on saada säravaid punaseid toone ja kõrgematel põletustemperatuuridel kui 1300°C ehk koonus 10.
Punane toon tekib kui valguse osakesed ehk footonid peegelduvad vase iooni kristallidest glasuuris, tootes punase lainepikkusega valgust. Et see toimuks, peab glasuuris kõigepealt leiduma piisavalt vaske, et toota vaskoksiidi ioone, millelt valgus murduks punase lainepikkusena. See võib tunduda lihtne - lihtsalt lisada glasuuri piisaval hulgal vaske. Kahjuks ei ole see nii.
Varaseimad vasepunase portselanglasuuri leiud (pruunikaspunasest roosa-hallikirjuni) pärinevad umbes 14.sajandi teisest poolest Lõuna-Hiinast, Jingdezhenist. Varaseimate esemete vilets värv tulenes liigsa suurest vase hulgast ja liiga vähesest sulandajate hulgast glasuuris. Tõenaoliselt kasutati siis sama glasuuri mida vasega maalitud portselani puhul, lisades vase sinna sisse. Kuid need glasuurid olid tehtud spetsiaalselt viskoossemad ja ei olnud seetõttu sobivad kogu glasuuri värvimiseks.
Ilusaid kirsipunase glasuuriga esemeid hakati seal valmistama alates15.sajandi algusest, mil glasuur muudeti sulavamaks kaltsiumi kogust suurendades. Samuti võeti CuO asemel kasutusele pronksipulber, milles lisaks vasele sisaldus tina ja antimoni. Vasepunane glasuur sisaldas ka alati veidi rauda.
Paljud loevad vasepunaseid glasuure kõige ilusamateks (vähemalt kõrgkuumuses), kuid samas on nad ühed raskemini saavutatavatest glasuuridest. Eriti keeruline on saada säravaid punaseid toone ja kõrgematel põletustemperatuuridel kui 1300°C ehk koonus 10.
Punane toon tekib kui valguse osakesed ehk footonid peegelduvad vase iooni kristallidest glasuuris, tootes punase lainepikkusega valgust. Et see toimuks, peab glasuuris kõigepealt leiduma piisavalt vaske, et toota vaskoksiidi ioone, millelt valgus murduks punase lainepikkusena. See võib tunduda lihtne - lihtsalt lisada glasuuri piisaval hulgal vaske. Kahjuks ei ole see nii.
Varaseimad vasepunase portselanglasuuri leiud (pruunikaspunasest roosa-hallikirjuni) pärinevad umbes 14.sajandi teisest poolest Lõuna-Hiinast, Jingdezhenist. Varaseimate esemete vilets värv tulenes liigsa suurest vase hulgast ja liiga vähesest sulandajate hulgast glasuuris. Tõenaoliselt kasutati siis sama glasuuri mida vasega maalitud portselani puhul, lisades vase sinna sisse. Kuid need glasuurid olid tehtud spetsiaalselt viskoossemad ja ei olnud seetõttu sobivad kogu glasuuri värvimiseks.
Ilusaid kirsipunase glasuuriga esemeid hakati seal valmistama alates15.sajandi algusest, mil glasuur muudeti sulavamaks kaltsiumi kogust suurendades. Samuti võeti CuO asemel kasutusele pronksipulber, milles lisaks vasele sisaldus tina ja antimoni. Vasepunane glasuur sisaldas ka alati veidi rauda.
Jalaga anum punase glasuuriga maalitud kaladega, Jingdezhen, Ming dünastia Xuande valitsus 1426–1435 pKr
Langyao-punane glasuur, Jingdezhen, Quing dünastia Kangxi valitsus 1662–1722 pKr
Lehmaherne-punane glasuur, Jingdezhen, Quing dünastia Kangxi valitsus 1662–1722 pKr
15.sajandi alguse (Yongle ja Xuande perioodi) vasepunaste glasuuride koostisi (%):
15.sajandi alguse (Yongle ja Xuande perioodi) vasepunaste glasuuride koostisi (%):
Neis ei ole analüüsitud tinaoksiidi.
Silikaatses lahuses, mida glasuur endast kujutab, on vasel madal keemispunkt. Vask muutub ebapüsivaks alates koonus 8-st ja keeb tavaliselt glasuurist välja kui temperatuur tõuseb üle koonus 9. Nii võib juhtuda et ta värvib punaka laigu kõrvalasuvale heleda sulava glasuuriga esemele. Tavalisem on, et punasest glasuurist jääb alles vaid ere laik, kuid ülejäänud glasuurist on vask välja põlenud ja järel on valge glasuur. Et saada ilusaid säravaid punaseid, peab glasuur sobima põletuse temperatuuriga (ja muidugi keskkonnaga). Ta peab olema piisavalt sulav lõpptemperatuuril ja paksu kihina kaetud, et kolloidne vask saaks kujuneda, kuid ta ei tohi olla nii voolav, et valguks esemelt alla ja oleks seetõttu jälle kohati liiga õhuke. Kuid sageli põletatakse portselani just vahemikus koonus 12 kuni 14 ja tegelikult on ka sellel kuumusel võimalik saavutada säravaid punaseid glasuure.
Tänapäeva vasepunased glasuurid on lisaks madalale alumiiniumi sisaldusele mõnikord ka madala räni sisaldusega. Samuti sisaldavad nad suhteliselt palju leelisi ja/või kaltsiumi ning boori. Seetõttu on vasepunased glasuurid sageli pehmed ning nende pealispind võib kuluda ka nõudepesumasinas pestes.
Kuna neis on vähem alumiiniumi, on neil kalduvus esemelt alla valguda kui glasuurikiht on liiga paks või kui kuumus on olnud liiga suur. Glasuuri paksusest tulenevat allavalgumist on võimalik tagasi hoida sel moel, et glasuuritakse kahe kihina: alla kiht viskoossemat glasuuri ja peale sulavam glasuur, kus vasel on hea sulada. Teine variant on glasuurida ese ülaltpoolt paksemalt ja allapoole õhenevalt. Seda on hõlpsam teha jällegi kihiti glasuurides, näiteks: esimese kihiga glasuuritakse kogu ese, siis teise kihiga ülemine ½ või 2/3 esemest ja lõpuks kolmanda kihiga ainult kõige ülemine kolmandik.
Samuti on osadel vaseglasuuridel kalduvus praguneda, nagu kõigil suure leelisesisaldusega glasuuridel. Viimast aitab ära hoida magneesiumi sisalduvus glasuuris (lisatud näiteks talgina või dolomiidina) ja veidi boortrioksiidi.
Punase värvi saamiseks kasutatakse tavaliselt mitte rohkem kui 1% vaskkarbonaati. Kuna vaskoksiid sisaldab rohkem vaske sama massi kohta, lisatakse teda vähem kui karbonaati. Vasepunaste toonide paradoks on see, et mida intensiivsemat punast soovitakse, seda vähem vaske peab kasutama. Särava punase saamiseks jääb vaskkarbonaadi kogus enamasti 0,3 ja 0,5% vahele. Kui vase kogust suurendada, muutub punane toon pruunikamaks või rohelisekirjuks ja üle 5% CuCO3 võib ka üldse mitte kujuneda, ehk tulemuseks on roheline glasuur (näiteks Oribe).
Silikaatses lahuses, mida glasuur endast kujutab, on vasel madal keemispunkt. Vask muutub ebapüsivaks alates koonus 8-st ja keeb tavaliselt glasuurist välja kui temperatuur tõuseb üle koonus 9. Nii võib juhtuda et ta värvib punaka laigu kõrvalasuvale heleda sulava glasuuriga esemele. Tavalisem on, et punasest glasuurist jääb alles vaid ere laik, kuid ülejäänud glasuurist on vask välja põlenud ja järel on valge glasuur. Et saada ilusaid säravaid punaseid, peab glasuur sobima põletuse temperatuuriga (ja muidugi keskkonnaga). Ta peab olema piisavalt sulav lõpptemperatuuril ja paksu kihina kaetud, et kolloidne vask saaks kujuneda, kuid ta ei tohi olla nii voolav, et valguks esemelt alla ja oleks seetõttu jälle kohati liiga õhuke. Kuid sageli põletatakse portselani just vahemikus koonus 12 kuni 14 ja tegelikult on ka sellel kuumusel võimalik saavutada säravaid punaseid glasuure.
Tänapäeva vasepunased glasuurid on lisaks madalale alumiiniumi sisaldusele mõnikord ka madala räni sisaldusega. Samuti sisaldavad nad suhteliselt palju leelisi ja/või kaltsiumi ning boori. Seetõttu on vasepunased glasuurid sageli pehmed ning nende pealispind võib kuluda ka nõudepesumasinas pestes.
Kuna neis on vähem alumiiniumi, on neil kalduvus esemelt alla valguda kui glasuurikiht on liiga paks või kui kuumus on olnud liiga suur. Glasuuri paksusest tulenevat allavalgumist on võimalik tagasi hoida sel moel, et glasuuritakse kahe kihina: alla kiht viskoossemat glasuuri ja peale sulavam glasuur, kus vasel on hea sulada. Teine variant on glasuurida ese ülaltpoolt paksemalt ja allapoole õhenevalt. Seda on hõlpsam teha jällegi kihiti glasuurides, näiteks: esimese kihiga glasuuritakse kogu ese, siis teise kihiga ülemine ½ või 2/3 esemest ja lõpuks kolmanda kihiga ainult kõige ülemine kolmandik.
Samuti on osadel vaseglasuuridel kalduvus praguneda, nagu kõigil suure leelisesisaldusega glasuuridel. Viimast aitab ära hoida magneesiumi sisalduvus glasuuris (lisatud näiteks talgina või dolomiidina) ja veidi boortrioksiidi.
Punase värvi saamiseks kasutatakse tavaliselt mitte rohkem kui 1% vaskkarbonaati. Kuna vaskoksiid sisaldab rohkem vaske sama massi kohta, lisatakse teda vähem kui karbonaati. Vasepunaste toonide paradoks on see, et mida intensiivsemat punast soovitakse, seda vähem vaske peab kasutama. Särava punase saamiseks jääb vaskkarbonaadi kogus enamasti 0,3 ja 0,5% vahele. Kui vase kogust suurendada, muutub punane toon pruunikamaks või rohelisekirjuks ja üle 5% CuCO3 võib ka üldse mitte kujuneda, ehk tulemuseks on roheline glasuur (näiteks Oribe).
Flambe glasuuriga anum
http://www.pottery-magic.com/pottery/glazes/flambe.htm
http://www.pottery-magic.com/pottery/glazes/flambe.htm
Oribe glasuuriga kruusid
http://www.skyfireclay.com/pots/1895.htm
http://www.skyfireclay.com/pots/1895.htm
NB! Vaskoksiid on mürgine ja vaskkarbonaat väga mürgine. Nendega töötades peab kindlasti kasutama tolmumaski ja kummikindaid.
Kuna vase ainus püsiv vorm on vaskoksiid (CuO), oksüdeerub ta säravat punast tekitavast kolloidsest vasest väga kergesti tagasi Cu2O-ks ja CuO-ks. Et suurendada vase sulavust ja stimuleerida kolloidse vase teket ning teda püsivana hoida, lisatakse glasuuri keskmiselt 1% tinaoksiidi. Osa tinaoksiidi aurustub põletuse ajal ja mõne ahju puhul on vaja teda kuni 4%, kuid kui tinaoksiidi on liiga palju muudab ta glasuuri katvamaks (mis ei pruugi olla probleem). Tavaliselt on tina ja vase suhe 3:1.
Ka raudoksiid soodustab punase värvi püsimist. Seetõttu õnnestuvad punased glasuurid lihtsamini rohkem rauda sisaldavatel savidel, kuid portselanil näevad nad paremad välja. Tavaliselt lisatakse raudoksiidi ka umbes 1%.
Võib lisada veidi ränikarbiidi, mis tekitab reduktsiooni glasuuri sees. Kuid SiC võib põhjustada glasuuri mullitamist kui teda on liiga palju. Kuna SiC kipub põhja settima, tuleb glasuuri iga kord vahetult enne glasuurimist korralikult segada. Settimist suurendavad ka tänapäeva retseptides sageli kasutatavad fritid. Settimise vähendamiseks võib lisada bentoniiti või mõrusoola (MgSO4). Esimest tuleb segada kuiva glasuuri sisse ja teine läheb seistes haisema, nii et soovitav on seda glasuuripurki hoiustada korralikult suletuna ja eemal või kasutada kogu glasuur ära.
Samuti võib vaseglasuuriga esemeid põletada kapslis. Seda eriti põletuste puhul, mis üldiselt ei ole kavandatud vasepunaste tekitamiseks. Kapsel takistab hapnikurikka õhu otsest juurdepääsu jahtumisprotsessi alguses, mil glasuur on veel vedel ja võib samuti hoida eseme pealispinda ülepõletuse eest. Ta kaitseb ka glasuuritud eset puuküttega ahjus lendtuha eest. Kasutatakse ka varianti, et kapsli sisepinnale pintseldatakse vaskoksiidi, mis põletuse ajal lendub ja glasuuriga ühineb.
Paljud, eriti kõrgema kuumuse vaseglasuurid, sisaldavad ka boori, mis peaks samuti vaske stabiliseerima ja on samas ka sulandaja. Et vältida peente mulliaukude teket glasuuri pinnale, on soovitav kasutada Gerstely boraadi asemel booraks fritti või kolemaniiti. Kuid probleem on, et nii vask kui boor toimivad sulandajatena ja saadud glasuur võib olla nii voolav et teda on raske kasutada. Nende tasakaalustamiseks peab glasuuris olema piisavalt nii räni kui alumiiniumi. Samuti võib vasepunast glasuuri kanda mõne vähevoolava glasuuri peale, mis punast kihti paigal hoiaks.
Kuna vase ainus püsiv vorm on vaskoksiid (CuO), oksüdeerub ta säravat punast tekitavast kolloidsest vasest väga kergesti tagasi Cu2O-ks ja CuO-ks. Et suurendada vase sulavust ja stimuleerida kolloidse vase teket ning teda püsivana hoida, lisatakse glasuuri keskmiselt 1% tinaoksiidi. Osa tinaoksiidi aurustub põletuse ajal ja mõne ahju puhul on vaja teda kuni 4%, kuid kui tinaoksiidi on liiga palju muudab ta glasuuri katvamaks (mis ei pruugi olla probleem). Tavaliselt on tina ja vase suhe 3:1.
Ka raudoksiid soodustab punase värvi püsimist. Seetõttu õnnestuvad punased glasuurid lihtsamini rohkem rauda sisaldavatel savidel, kuid portselanil näevad nad paremad välja. Tavaliselt lisatakse raudoksiidi ka umbes 1%.
Võib lisada veidi ränikarbiidi, mis tekitab reduktsiooni glasuuri sees. Kuid SiC võib põhjustada glasuuri mullitamist kui teda on liiga palju. Kuna SiC kipub põhja settima, tuleb glasuuri iga kord vahetult enne glasuurimist korralikult segada. Settimist suurendavad ka tänapäeva retseptides sageli kasutatavad fritid. Settimise vähendamiseks võib lisada bentoniiti või mõrusoola (MgSO4). Esimest tuleb segada kuiva glasuuri sisse ja teine läheb seistes haisema, nii et soovitav on seda glasuuripurki hoiustada korralikult suletuna ja eemal või kasutada kogu glasuur ära.
Samuti võib vaseglasuuriga esemeid põletada kapslis. Seda eriti põletuste puhul, mis üldiselt ei ole kavandatud vasepunaste tekitamiseks. Kapsel takistab hapnikurikka õhu otsest juurdepääsu jahtumisprotsessi alguses, mil glasuur on veel vedel ja võib samuti hoida eseme pealispinda ülepõletuse eest. Ta kaitseb ka glasuuritud eset puuküttega ahjus lendtuha eest. Kasutatakse ka varianti, et kapsli sisepinnale pintseldatakse vaskoksiidi, mis põletuse ajal lendub ja glasuuriga ühineb.
Paljud, eriti kõrgema kuumuse vaseglasuurid, sisaldavad ka boori, mis peaks samuti vaske stabiliseerima ja on samas ka sulandaja. Et vältida peente mulliaukude teket glasuuri pinnale, on soovitav kasutada Gerstely boraadi asemel booraks fritti või kolemaniiti. Kuid probleem on, et nii vask kui boor toimivad sulandajatena ja saadud glasuur võib olla nii voolav et teda on raske kasutada. Nende tasakaalustamiseks peab glasuuris olema piisavalt nii räni kui alumiiniumi. Samuti võib vasepunast glasuuri kanda mõne vähevoolava glasuuri peale, mis punast kihti paigal hoiaks.