Põletus
Elektriahjude põletuskeskkond on loomulikult kas hapnikurikas või neutraalne. Loodusliku küttega (eelkõige puu-ja söeküttega) ahjude keskkond võib aga väga lihtsalt hapnikuvaeseks muutuda, mis põhjustab sageli probleeme savimassiga, aga mõnikord ka glasuuridega. Iga puu-, õli- või gaasiküttega ahi põletab natuke isemoodi, nii et kulub aega ja põletusi, enne kui saab selgeks, kuidas täpselt tuleb töötada antud ahjuga. Kuigi põletuse põhitõed on kõigil ahjudel samad.
Kui küttekoldesse pääseb piisavalt õhku ja puud põlevad peaaegu suitsuta, tõmme on korralik ja esemed ahjus nähtavad, on ahju keskkond hapnikurikas või neutraalne. Kui koldest ja võibolla ka ahju kambrist tuleb suitsu, lööb välja leeki, puud põlevad aeglasemalt ja söestunud puude hulk koldes üha suureneb, on tegemist (väga) hapnikuvaese keskkonnaga. Ka gaasiahju põlemiskeskkonna määrab kütteks kuluva gaasi ja juurde antava hapniku tasakaal. Mida kõrgemaks tõuseb temperatuur ahjus, seda kiiremini põlemisprotsess toimub ja kui kui kütteaine kogust vastavalt ei suurendata, jääb kuumus samaks või hakkab koguni langema. Kui kütet antakse aga juurde liiga kiiresti või on tõmme takistatud, jääb osa kütet kogu aeg põlemata ja nii hakkab süsiniku kogus ahjus suurenema, mis tekitab hapnikuvaese keskkonna. Olukord, kus ahi on mattunud paksu musta suitsu, ei ole reduktsioonglasuuride tekitamiseks aga üldsegi vajalik. Piisab palju kergemast reduktsioonist ja olulisem on mis ajal ja kui kaua hapnikuvaest keskkonda hoitakse.
Elektriahjude põletuskeskkond on loomulikult kas hapnikurikas või neutraalne. Loodusliku küttega (eelkõige puu-ja söeküttega) ahjude keskkond võib aga väga lihtsalt hapnikuvaeseks muutuda, mis põhjustab sageli probleeme savimassiga, aga mõnikord ka glasuuridega. Iga puu-, õli- või gaasiküttega ahi põletab natuke isemoodi, nii et kulub aega ja põletusi, enne kui saab selgeks, kuidas täpselt tuleb töötada antud ahjuga. Kuigi põletuse põhitõed on kõigil ahjudel samad.
Kui küttekoldesse pääseb piisavalt õhku ja puud põlevad peaaegu suitsuta, tõmme on korralik ja esemed ahjus nähtavad, on ahju keskkond hapnikurikas või neutraalne. Kui koldest ja võibolla ka ahju kambrist tuleb suitsu, lööb välja leeki, puud põlevad aeglasemalt ja söestunud puude hulk koldes üha suureneb, on tegemist (väga) hapnikuvaese keskkonnaga. Ka gaasiahju põlemiskeskkonna määrab kütteks kuluva gaasi ja juurde antava hapniku tasakaal. Mida kõrgemaks tõuseb temperatuur ahjus, seda kiiremini põlemisprotsess toimub ja kui kui kütteaine kogust vastavalt ei suurendata, jääb kuumus samaks või hakkab koguni langema. Kui kütet antakse aga juurde liiga kiiresti või on tõmme takistatud, jääb osa kütet kogu aeg põlemata ja nii hakkab süsiniku kogus ahjus suurenema, mis tekitab hapnikuvaese keskkonna. Olukord, kus ahi on mattunud paksu musta suitsu, ei ole reduktsioonglasuuride tekitamiseks aga üldsegi vajalik. Piisab palju kergemast reduktsioonist ja olulisem on mis ajal ja kui kaua hapnikuvaest keskkonda hoitakse.
Reduktsioon
Paljud kõrgkuumusglasuurid on koostatud spetsiaalselt reduktsioonpõletusele ning ei tule välja neutraalses või hapnikurikkas põletuses. Neist tuntumad on seladon glasuurid ja vasepunased glasuurid. Viimaseid tuntakse ka nimega härjavere glasuur, kuigi tegelikult eristatakse ka virsikupunaseid, roosipunaseid jne glasuure. Kõik nad saadakse tänu CuO muutumisele Cu2O-ks ja kolloidseks Cu-ks. Kui reduktsioon on olnud liiga tugev, võib vask sadeneda glasuuri pinnale metalse kihina (nagu see raku-tehnikas sageli toimub).
Hapnikuvaeselt põletades muutub punane raudoksiid Fe2O3 mustaks FeO-ks ja nii on võimalik valmistada hallikaid seladone ja musti temmoku glasuure. Kuid seejuures ei tohi unustada, et must raudoksiid FeO on tugev sulandaja ja elektriahjus rahulikult paigal püsinud temmokuglasuur võib puuahjus esemelt alla valguda ja ahjuplaadi külge sulada.
Erinevatele glasuuridele sobivad erineva tsükliga põletused. Kuni puudus moodne tehnoloogia, oli reduktsiooni täpne määramine ahjus kõige keerulisem osa kogu põletusest. Enamus puuküttega ahjude kasutajaid põletavad ka tänapäeval nö tunde järgi, ehk õpivad oma ja teiste ahjude põletamise kogemustest. Tänapäeval on siiski olemas ka abivahend reduktsiooni täpsemaks määramiseks – hapniku sensor. Näiteks selline: http://www.cof.com.au/C700Sensor.shtml
Muidugi on kasutusel ka termopaar koos digitaalse mõõdikuga temperatuuri jälgimiseks, kuigi täpsema pildi savi ja glasuuride sulamisest annavad siiski koonused ja proovirõngad. Proovirõngaid on soovitav kasutada uusi glasuure katsetades, et kindlaks määrata antud glasuurile sobiv redutseerimise temperatuur ja pikkus.
Vasepunastele glasuuridele sobib tavaliselt tugevama reduktsiooniga põletus, mil esimene ja tugev reduktsioon tehakse koonus nr 012 juures umbes üks tund ja edasine temperatuuri tõus kuni lõpptemperatuurini toimub samuti tugevalt hapnikuvaeses keskkonnas. Jahtumine toimub loomulikult ja suhteliselt kiiresti. Seladonglasuure võib põletada sama graafiku järgi, kuid kui massi ei soovita redutseerida, võib alustada hapnikuvaeselt koonus nr 07 juures ja seal mitte hoida, vaid temperatuuri kogu aeg tõsta. Kui lõppkuumus on saavutatud, tehakse tugev reduktsioon umbes tund aega ja lastakse ahjul loomulikult jahtuda. Kui soovitakse tekitada mikrokristalle või lasta raual veidi tagasi oksüdeeruda (näiteks temmoku või shino glasuuri puhul), võib järgida esimest põletusgraafikut, kuid selle vahega et aeglustatakse jahtumist. Näiteks kui kuumus on langenud 1080°C-ni köetakse edasi, hoides temperatuuri sellel kõrgusel tund-poolteist. Nii täpset graafikut saab hästi järgida vaid gaasiahju puhul, kuid ka puuahjuga on võimalik aeglustatud jahtumist teha. Täpsemalt hapnikusensoriga mõõdetud põletuskeskkonna kohta vaata J.Britt lk 44-45.
Vasepunaste glasuuride puhul võib kasutada ka reduktsiooni jahtumise ajal, st kui temperatuur on langenud umbes 760°C –ni, alustatakse kui uut tugeva reduktsiooniga põletust. See kestab tund-poolteist ja kuumus ei tohi sel ajal langeda, vaid peab tõusma tasakesi kuni umbes 830°C –ni. Seejäral lastakse loomulikult jahtuda. Sellist reduktsiooni kasutatakse kui vasepunase tekitamine põletuse ajal ei õnnestunud. Tekkiv punane kiht on pinnapealne, mitte läbi terve glasuuri ulatuv nagu tugevas reduktsioonpõletuses tekkiv (J.Britt lk 97).
Hapnikuvaeselt põletades muutub punane raudoksiid Fe2O3 mustaks FeO-ks ja nii on võimalik valmistada hallikaid seladone ja musti temmoku glasuure. Kuid seejuures ei tohi unustada, et must raudoksiid FeO on tugev sulandaja ja elektriahjus rahulikult paigal püsinud temmokuglasuur võib puuahjus esemelt alla valguda ja ahjuplaadi külge sulada.
Erinevatele glasuuridele sobivad erineva tsükliga põletused. Kuni puudus moodne tehnoloogia, oli reduktsiooni täpne määramine ahjus kõige keerulisem osa kogu põletusest. Enamus puuküttega ahjude kasutajaid põletavad ka tänapäeval nö tunde järgi, ehk õpivad oma ja teiste ahjude põletamise kogemustest. Tänapäeval on siiski olemas ka abivahend reduktsiooni täpsemaks määramiseks – hapniku sensor. Näiteks selline: http://www.cof.com.au/C700Sensor.shtml
Muidugi on kasutusel ka termopaar koos digitaalse mõõdikuga temperatuuri jälgimiseks, kuigi täpsema pildi savi ja glasuuride sulamisest annavad siiski koonused ja proovirõngad. Proovirõngaid on soovitav kasutada uusi glasuure katsetades, et kindlaks määrata antud glasuurile sobiv redutseerimise temperatuur ja pikkus.
Vasepunastele glasuuridele sobib tavaliselt tugevama reduktsiooniga põletus, mil esimene ja tugev reduktsioon tehakse koonus nr 012 juures umbes üks tund ja edasine temperatuuri tõus kuni lõpptemperatuurini toimub samuti tugevalt hapnikuvaeses keskkonnas. Jahtumine toimub loomulikult ja suhteliselt kiiresti. Seladonglasuure võib põletada sama graafiku järgi, kuid kui massi ei soovita redutseerida, võib alustada hapnikuvaeselt koonus nr 07 juures ja seal mitte hoida, vaid temperatuuri kogu aeg tõsta. Kui lõppkuumus on saavutatud, tehakse tugev reduktsioon umbes tund aega ja lastakse ahjul loomulikult jahtuda. Kui soovitakse tekitada mikrokristalle või lasta raual veidi tagasi oksüdeeruda (näiteks temmoku või shino glasuuri puhul), võib järgida esimest põletusgraafikut, kuid selle vahega et aeglustatakse jahtumist. Näiteks kui kuumus on langenud 1080°C-ni köetakse edasi, hoides temperatuuri sellel kõrgusel tund-poolteist. Nii täpset graafikut saab hästi järgida vaid gaasiahju puhul, kuid ka puuahjuga on võimalik aeglustatud jahtumist teha. Täpsemalt hapnikusensoriga mõõdetud põletuskeskkonna kohta vaata J.Britt lk 44-45.
Vasepunaste glasuuride puhul võib kasutada ka reduktsiooni jahtumise ajal, st kui temperatuur on langenud umbes 760°C –ni, alustatakse kui uut tugeva reduktsiooniga põletust. See kestab tund-poolteist ja kuumus ei tohi sel ajal langeda, vaid peab tõusma tasakesi kuni umbes 830°C –ni. Seejäral lastakse loomulikult jahtuda. Sellist reduktsiooni kasutatakse kui vasepunase tekitamine põletuse ajal ei õnnestunud. Tekkiv punane kiht on pinnapealne, mitte läbi terve glasuuri ulatuv nagu tugevas reduktsioonpõletuses tekkiv (J.Britt lk 97).