Hiina portselan
Varaseimad portselanist esemed, mis on leitud, pärinevad Põhja-Hiinast. Portselansavid võeti seal kasutusele Sui perioodi lõpus (581–618) ehk ligikaudu tuhat aastat peale kõrgkuumuskeraamika valmistamise algust Hiinas. Kõigepealt tollase Põhja-Hiina Henani, Shaanxi ja Hebei provintsides, kus need savid olid maapinnale lähemal, kuigi enamus puhtaid portselansavisid asuvad ka Põhja-Hiinas sügavamates maakoore kihtides vaheldumisi söelademetega. Ligi kolm sajandit hiljem hakati portselani valmistama ka Lõuna-Hiinas.
Et saada valget portselanmassi, peavad toorained olema puhtad, neis ei tohi olla palju titaandioksiidi ja rauda, mis muudavad savi hallikaks-kollakaks. Põhja-Hiina savid olid eripärased selle poolest, et sisaldasid palju sulandajaid, kuigi olid peaaegu titaani-ja rauavabad. Nende põhiosa oli looduslik segu kaoliniidist, põldpaost ja vähesest kvartsist, lisaks vilku 20–60%. Savi oli väga plastiline, kuigi suure kahanemisprotsendiga. See-eest oli neil portselansavidel, kus vilku vähem, lai paakumisintervall. Enamus sealsetest portselansavidest siiski nii puhtad ei olnud.
Varaseimad portselanist esemed, mis on leitud, pärinevad Põhja-Hiinast. Portselansavid võeti seal kasutusele Sui perioodi lõpus (581–618) ehk ligikaudu tuhat aastat peale kõrgkuumuskeraamika valmistamise algust Hiinas. Kõigepealt tollase Põhja-Hiina Henani, Shaanxi ja Hebei provintsides, kus need savid olid maapinnale lähemal, kuigi enamus puhtaid portselansavisid asuvad ka Põhja-Hiinas sügavamates maakoore kihtides vaheldumisi söelademetega. Ligi kolm sajandit hiljem hakati portselani valmistama ka Lõuna-Hiinas.
Et saada valget portselanmassi, peavad toorained olema puhtad, neis ei tohi olla palju titaandioksiidi ja rauda, mis muudavad savi hallikaks-kollakaks. Põhja-Hiina savid olid eripärased selle poolest, et sisaldasid palju sulandajaid, kuigi olid peaaegu titaani-ja rauavabad. Nende põhiosa oli looduslik segu kaoliniidist, põldpaost ja vähesest kvartsist, lisaks vilku 20–60%. Savi oli väga plastiline, kuigi suure kahanemisprotsendiga. See-eest oli neil portselansavidel, kus vilku vähem, lai paakumisintervall. Enamus sealsetest portselansavidest siiski nii puhtad ei olnud.
Valge glasuuriga kann, Ding-nõu, Põhja-Song 960–1127 pKr
Valge glasuuriga kauss, Ding-nõu, Jin 1115–1234 pKr
Lõuna-Hiina portselansavide koostis oli veidi erinev. Nad olid looduslik segu kvartsist, illiidist ja primaarsest savist. Kuna Lõuna-Hiina portselansavi esines pigem kivimi kui savi vormis, tuli seda purustada ja setitada ning ainult peeneimat fraktsiooni sai kasutada portselannõude valmistamiseks.
Savihaamrid
Savi valmistamine ja esimesed kuulsamatest ahjudest asusid Jingdezhenis, mis on tuntud portselani valmistamise koht tänapäevani. 13–14. sajandil, mil kohalik sobiv kivim hakkas otsa lõppema, hakati mujalt toodud toorainetest sobilikku portselanmassi kokku segama. Nii leiti, et on võimalik valmistada erinevaid masse, mida saab põletada erinevatel temperatuuridel ja kogu tootmine ei sõltunud enam ühe spetsiifiliste omadustega kivimi varudest. Lisaks kasutati mitte väga puhta portselanmassi katmist hästi valge portselani baasil valmistatud angoobiga.
Põletati kapslites, nii õigetpidi kui ka jalad ülespidi. Viimast varianti kasutati deformatsiooni vältimiseks, kuid ülaserv tuli siis pärast põletust lihvida ja/või katta metallist kandiga. Kapslid kaitsesid glasuuritud esemeid ahjus lendava tuha eest.
Põletati kapslites, nii õigetpidi kui ka jalad ülespidi. Viimast varianti kasutati deformatsiooni vältimiseks, kuid ülaserv tuli siis pärast põletust lihvida ja/või katta metallist kandiga. Kapslid kaitsesid glasuuritud esemeid ahjus lendava tuha eest.
Põletuskapslitesse pakkimine
Kapslivirnad ahjus
Olenevalt massist, glasuurist ja esemetest põletati erineva kuumuseni: 1220–1250°C lihtrahva keraamikat ja elitaarsemaid esemeid enamasti 1270–1300°C juures, nii hapnikurikkalt kui hapnikuvaeselt.
Kvaliteetse portselani peale oli vaja ka kvaliteetset ja massiga hästi kokku sobivat glasuuri. Enamasti oli see kohalikul portselankivimil põhinev glasuur, millele lisati puutuhast ja/või lubjakivist saadud sulandajaid.
14.sajandil sai valdavaks sinise maalinguga portselan. Kuulsaimaks maalitud portselani keskuseks sai Jingdezhen, kus aegade jooksul on valmistatud nii koobalti kui vasega maalitud portselani, aga ka seladonglasuuriga või täiesti valgeid, musti, vasepunaseid või teist tooni esemeid. Aga ka glasuuripealse maali tehnikas kirjuks maalitud portselani.
Kvaliteetse portselani peale oli vaja ka kvaliteetset ja massiga hästi kokku sobivat glasuuri. Enamasti oli see kohalikul portselankivimil põhinev glasuur, millele lisati puutuhast ja/või lubjakivist saadud sulandajaid.
14.sajandil sai valdavaks sinise maalinguga portselan. Kuulsaimaks maalitud portselani keskuseks sai Jingdezhen, kus aegade jooksul on valmistatud nii koobalti kui vasega maalitud portselani, aga ka seladonglasuuriga või täiesti valgeid, musti, vasepunaseid või teist tooni esemeid. Aga ka glasuuripealse maali tehnikas kirjuks maalitud portselani.
Taldrik glasuurialuse sinise ja glasuuripealse punase maalinguga, Jingdezheng, Qing dünastia Yongzheng valitsus 1723–1735 pKr
18. sajandi alguseks oli Jingdezhen kasvanud nii Hiina kui kogu maailma "portselani pealinnaks" ehk peamiseks portselaniga varustajaks. Sel ajal oli seal peamiselt kasutatavaks ahjuks zhenyao ehk "muna-kujuline" ahi. Kolle asus ahju jämedamas otsas. Ahju korsten oli tavaliselt sama pikk kui ahju sisemus (10-15 meetrit) ja laotud spiraalselt. Telliste vahele määriti sulav mört tugevuse suurendamiseks. Kuumus oli ahjus väga ebaühtlane - ees 1320°C, taga ainult 1000°C. Kuumuse ebaühtlast jaotumist pidi kuidagi ära kasutama ja nii põletati korraga väga erinevat kuumust nõudvaid esemeid: tagaosas paiknesid ettepõletatavad ja madalkuumuse glasuuriga esemed, keskosas lubjarikka glasuuriga pehmem portselan ja kõige ees kaoliinirikkast massist ning vähe kaltsiumi sisaldava glasuuriga portselan. VahetuIt enne tagumist osa oli ahju mõlemal küljel õhuauk, et see osa ahjust, kus asusid ettepõletatavad ja/või pliiglasuuriga esemed, kindlasti hapnikurikkaIt põletataks ja et saaks vältida nende esemete ülepõletust.
Teine peamine portselani valmistamise keskus Lõuna-Hiinas oli Dehua, Fujiani provintsis, mille kuulsaim toodang oli valge portselan, Läänes tuntud nimetuse blanc-de-Chine all. Portselani tootmine algas seal Põhja-Song perioodil (960-1280), mil valmistati treitud ja vormi abil dekoreeritud yingqing -esemeid, põletatud 1270±20°C
Teine peamine portselani valmistamise keskus Lõuna-Hiinas oli Dehua, Fujiani provintsis, mille kuulsaim toodang oli valge portselan, Läänes tuntud nimetuse blanc-de-Chine all. Portselani tootmine algas seal Põhja-Song perioodil (960-1280), mil valmistati treitud ja vormi abil dekoreeritud yingqing -esemeid, põletatud 1270±20°C
Valge kann, Dehua, Qing dünastia 1644–1911 pKr
Sealne portselankivim oli (ja on) väga puhta koostisega, sisaldades vaid 0,3% raudoksiidi, kuid palju kaaliumi- ja ränioksiidi. Selline massi koostis võimaldab ka hapnikurikkalt põletades saada valget, kuid sooja tooniga portselani (nagu elevandiluu) ja esemed säilitavad oma vormi ka kõrgemalt kui 1300°C põletades. Tänu suuremale kaaliumisisaldusele (ligi 7%), on ka suhteliselt paksuseinalised esemed peale põletust läbikumavad.
Tuntuimad Dehua portselanist esemed olid ja on skulptuurid, ka suuremõõdulised.
Tuntuimad Dehua portselanist esemed olid ja on skulptuurid, ka suuremõõdulised.
Konkubiin
Autor Qiu Shuanjiong
Autor Qiu Shuanjiong
Abiline viimistleb Qiu Shuanjiongi skulptuuri
Dehuas põletati traditsiooniliselt mitmekambrilistes draakoniahjudes, kus erinevalt Jingdezheni munakujulistest ahjudest sai põletada sarnasel temperatuuril kogu kümneid meetreid pika ahju ulatuses.
Draakoniahju esiots
Draakoniahi põletuse lõppfaasis
Kolmas suur ahjude kompleks Lõuna-Hiinas oli Longquan, kus valmistati sinaka, sinakasrohelise ja oliivirohelise glasuuriga esemeid, mida Lääne kuItuurialal klassifitseeritaks välimuse järgi pigem kivinõuks. Koostise poolest on nad siiski väga sarnased Jingdezheni portselanile, ainuIt naatriumi asemel sisaldasid rohkem kaaliumi. Ka siin algas keraamika tootmine nagu Jingdezheniski rohekate Yue-tüüpi kivinõuesemete tootmisest 9.-10. sajandil ja läks neist veidi hiljem, 11.sajandi alguses, üle portselankivimi kasutamisele. Võib-olla tänu Yue-nõu kõrgele mainele ei hakatudki Longquanis tootma valget portselani, vaid kohaldati seladonglasuur portselanmassile.
Seladonglasuuriga Cong-kujuline vaas, Lõuna-Song 1127–1279 pKr